[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hingama ‹hingata 48›

1. (kõrgemate loomade, eriti inimese kohta:) õhku kopsudesse tõmbama ja sealt eemaldama. Hingab nina, suu kaudu. Ta hingab kiirelt, katkendlikult, rahulikult, raskelt, sügavalt. Eit hingas vaevaliselt, lõõtsutades. Metsas on kerge hingata. Magaja hingas nohinal. Laps veel vaevalt hingab. Alles hommikul märgati, et haige ei hinganud enam. Oli nii pühalik hetk, et ei julgenud isegi hingata. Hingasin kergendatult 'tundsin kergendust', kõik läks hästi. || (sissehingamist rõhutades). Arst laskis haigel hapnikku hingata. Mees astus trepile ja hingas paar sõõmu värsket õhku. || (väljahingamist rõhutades). Ta hingas kohmetanud käte peale sooja hingeõhku. Madrus hingas neiule näkku kanget alkoholihõngu. *Hingasin igavusest oma hingeauru ruutudele.. J. Semper. || (naha kaudu) õhku saama. Võtsin kummisäärikud jalast, et jalad saaksid hingata. Ääred tuleb jätta lakkimata, et küünel oleks kergem hingata. | piltl. *Kuuled, kuidas sadamas huilgab laev, kuidas kraana krigiseb; tunned, kuidas linn hingab. J. Smuul. || (organismi gaasivahetusest väliskeskkonnaga:) väliskeskkonnast elutegevuseks vajalikku hapnikku võtma ja sinna süsihappegaasi eritama. Linnud ja imetajad hingavad kopsudega, kalad lõpustega, putukad aga trahheedega. Roomajad ja kahepaiksed hingavad osalt naha, osalt kopsude kaudu. Taimedki hingavad.
2. piltl midagi (näit. niiskust, soojust) endast levitama, kellelegi vastu õhkuma, välja hingama. Mets hingab talle vastu joovastavaid lõhnu. Põuane maa hingas kuuma. Kivid hingasid külma. Öö hingas neile näkku mõnusat jahedust. Niisket auru, külma udu hingav meri. Õuerohi hingab kummelihõngu. *Alt, soo poolt tõuseb udusarnane aur... soo hingab. O. Luts. *Kõik, mis selles ja.. teises toas silma puutus, hingas rahu ja mugavat kodusust. E. Vilde.
3. ‹hrl. vormilt v. sisult eitavas lauses› kõnek millestki kõnelema, midagi välja lobisema. Oma avastusest ei hinganud ta kellelegi. Miks sa meile midagi ei hinganud, et kavatsed abielluda? Oleks ta kellelegi hinganud, et.. Ärge juhtunust ühelegi inimesele sõnakestki hingake! Kui keegi sellest plaanist hingab, siis läheb meil kõigil kehvasti.
4. van puhkama; magama. Hingama heitma. Hingab hauas, kalmukünkas, mullapõues (igavest, viimast und) 'on surnud'. *Päike sõuab, / õhtu jõuab, / rahus hingab ilmamaa. Juh. Liiv. *Teised ristirahvad teevad kuus päeva tööd ja hingavad seitsmendal.. O. Luts.

sisse hingama

1. õhku kopsudesse tõmbama; ant. välja hingama. Hingasin mõnuga sisse puhast maaõhku. Haigel lasti sisse hingata soodaauru.
2. släng näppama, sisse vehkima. *Sa arvad, et ma need [= ohjad ja sabajõhvid] kuskilt sisse hingasin.. P. Vallak. *Ja vaata, kui hingavad su rahad ka öösi sisse. A. Mälk.

välja hingama

1. õhku kopsudest välja suruma; ant. sisse hingama. Püüdke iga nelja jooksusammu kohta üks kord välja hingata.
2. välja, vastu õhkuma. Kivisillutis hingas välja kuuma leitsakut. Neiu juuksed hingasid välja uimastavat lõhna.

ära hingama
lahtuma, oma toimet kaotama. Ärahinganud lõhnaõli, nuuskpiiritus, rohi. Ärge laske õllel kannudes ära hingata!

sisse
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna illatiivilõpuga›
1. millegi sisemusse, sissepoole, pealispinnast sügavamale v. millestki ümbritsetuks, kaetuks, varjatuks. Valas piima tassi sisse. Pani raha ümbriku sisse. Peitis varanduse maa sisse. Ärge astuge pori sisse. Saabaste sisse mahtusid ka villased sokid. Tegi endale heinte sisse aseme. Puuris seina sisse mitu auku. Puujuured ulatuvad sügavale maa sisse. Tee viib paksu metsa sisse. Algul elasin äärelinnas, pärast sain korteri linna sisse. Kuu kadus pilvede sisse. Jaanalind peitis pea liiva sisse. Kingitus pakiti karbi sisse. Keeras lilled paberi sisse. Mähi laps teki sisse. Seda toitu ei võta ma enam suu sissegi 'ei söö enam kunagi'. Vaatas naisele sügavasti silma sisse 'otse silma'. Sosistas naabrile midagi kõrva sisse 'kõrvaaugu juures'. Laev sõitis tuule sisse 'nii, et purjedesse tuli võimalikult palju tuult'. Sadam jääb 35 km jõe suudmest maa sisse '35 km sisemaale'. *Juss oli fakiir, neelas mõõka ehtsalt, aga Uugu mõõk läks käepideme sisse, kui ta otsa suhu pani. H. Kiik. || (inimese, tema siseelu kohta). Mis sinu sisse küll on läinud, et sa nii okkaline oled! *„Kes teda teab, miks ta enda maha laskis,” vastas eit, „kes teise sisse näeb.” A. H. Tammsaare. *Ta tahtis.., et see jääks mehe sisse, temale, Mildale kuulmatuks ja teadmatuks.. R. Põder.
2. millegi hulka, sekka lisaks. Hinna sisse on arvatud ka veokulud. Väiksed liigud käisid kauba sisse.
3. (pühkides) millegi vastu, millegi külge. Pühkis käed kaltsu sisse puhtaks. Pühib pihud põlle sisse. Kuivatas jalad vana räti sisse.
4. millegi raamidesse, piiridesse. Viga mahtus lubatud vahemiku sisse. *Kraavi peaks kaevama Pearu maa sisse, üsna tema krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. A. H. Tammsaare. | (ajaliselt). Jooksja tulemus mahtus kontrollaja sisse. Valmimistähtaeg peaks jääma kahe kuu sisse.
5. kasut. viitamaks olukorrale, seisundile, millesse siirdutakse. On aeg tõsta halastus ja ligimesearmastus jälle au sisse. Ära tõuka mind patu, hukatuse, õnnetuse, kiusatuse sisse! Nüüd oleme küll häda sisse sattunud. Tütar sai rikka elu sisse. *Sest igaüks, kes on ristitud Issanda nime sisse, on surnud oma vanale elule. A. Kalmus. *See kurbus tegi ta nii tühjaks, et ta uuesti une sisse vajus. M. Saat.
6. kasut. viitamaks objektile, millega seotud tegevusse paigutatakse kapitali, raha vms. Pani kogu oma raha väikeettevõtte sisse. Paigutas oma varanduse õigel ajal kaubalaevade sisse. Olen kogu oma nooruse talukoha sisse matnud. *.. meresõit ja kalaäri on ikkagi õnneasjad. Maa sisse pandud raha, see on kindel kapital. H. Sergo.
7. hrl van kasut. viitamaks olendile, asjale v. nähtusele, kellesse v. millesse, keda v. mida usutakse. Kõikumatu usk jumala sisse. Naine uskus tablettide tervistava toime sisse. *Ma usun sinu sisse, Anu, ja katsu sina ka kõigest omast väest minu sisse uskuda. J. Peegel.
8. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Töövõtted tuleb harjutada käe sisse. Need õpetused on mulle juba ammu pealuu sisse kulunud. Ütles teisele suu sisse, mida ta temast arvab. Ära mind selle supi sisse sega! Vanapoiss lausa upub raha sisse.
II. ‹adv›
1. sisemusse, sissepoole, pealispinnast sügavamale v. millestki ümbritsetuks, kaetuks, varjatuks; koostisesse, hulka, sekka. Lumi tuli saapasäärest sisse. Toppis jala püksisäärest sisse. Kingad lasevad vett sisse. Higinired jooksid avatud pluusikaelusest sisse. Kuiv puit ei võta naela sisse. Otsi sobiv kauss ja pane kompvekid sisse. Pani teele sõstramoosi sisse. Sööge nii palju, kui sisse mahub. Haigel ei lähe enam söök ega jook sisse. Mees kisub ahnelt suitsu sisse. Laps tõmbas sisse jäist õhku ja külmetus. Korvpallur viskas jällegi sisse 'korvi'. Väravavaht ei lasknud ühtegi palli sisse 'väravasse'. Kalamees viskas õnge sisse 'vette'. Sõnnik tuleb sisse 'maasse, mulda' künda. Lehm sattus sohu ja vajus sisse 'pehmesse pinnasesse kinni'. Vankrid vajusid porisel teel kuni rummuni sisse 'porisse kinni'. Välk lõi (majja) sisse. Auto sõitis eessõitjale tagant sisse 'otsa'. Kaupmees pakkis kauba sisse. Kirikutorni olla küla kauneim neitsi sisse müüritud. Kindlus piirati sisse. Määris ööseks jalad kreemiga, salviga sisse. Repertuaari sokutati sisse ka paar šlaagrit. Kontrolltöösse on paar viga sisse lipsanud. Hinded kanti päevikusse sisse. Artikkel läheb lehte sisse. || ka väliselt, pealispinnale nähtavaks. Pudelile tuli pragu sisse. Põletas kapale kirjad sisse. Pressis pükstele viigid sisse. Lõikasin habet ajades sisse. || auku, lohku. Ta on tugevasti kõhnunud, põsed, palged on sisse vajunud. Haige on näost üsna sisse langenud. Tõmba kõht sisse! Rind sisse, õlad ette! || siseruumi(desse), majja, katuse alla; muule kitsamalt piiritletud alale. Palun astuge, tulge sisse! Külalised paluti, kutsuti sisse. „Sisse!” hõigati toast. Astu vahel meile, meie poole ka sisse! (küllakutsena). Inimesi vooris sisse ja välja. Ruum oli rahvast täis, meie ei mahtunudki sisse. Ära sa koera sisse lase! Kedagi polnud kodus, me ei saanud sisse. Muud ei jää üle, tuleb aknast sisse ronida. Pane uks kinni, külm tuleb sisse! Seinapragudest lõõtsus sisse jäine tuul. Katus oli katki ja vihm sadas sisse. Pliit ajab suitsu sisse. Too pesud sisse, vihma hakkab sadama. Lilled tuleb enne külmade tulekut sisse tuua. Jõululaupäevaks toodi heinad sisse. Õhtul aeti loomad sisse 'lauta'. Ööklubisse, kinno ei lastud meid sisse, peeti liiga nooreks. Ta võetakse homme haiglasse sisse 'haiglaravile'. Millal rong sisse 'jaama' tuleb? Laev tuli sisse 'sadamasse'.
2. osutab inimese iseloomule, hingele, mõtetele, harjumustele. Mis sulle ometi sisse on läinud? Talle on nagu kurivaim, paha vaim sisse läinud. *Kui salavimm ja umbjonn jäävad sisse, välja harjumata, kalestub lapse süda.. M. Traat. || koos vastava verbiga osutab mingi hoiaku, harjumuse kujundamisele v. juurdumisele. Viisakus on poisile maast-madalast sisse kasvatatud. Hakkas lapsele varakult häid kombeid sisse harjutama. Püüab noortele suuri ideaale sisse istutada. Sisse juurdunud väärkujutlus. *Vanast Kreekast on meile koolipõlvest saadik sisse tuubitud ettekujutus, et seal valitsesid vaimsed huvid.. A. H. Tammsaare.
3. koos vastava verbiga osutab millegi purustamisele, kokkulangemisele v. hävimisele; katki, puruks, kokku. Poisil löödi, taoti nägu, hambad sisse. Keegi on akna sisse löönud, visanud. Küll siin on aknaid sisse pekstud! Kui lahti ei tee, lööme ukse sisse! Koobas, kaev varises sisse. Pehkinud katus ähvardab sisse vajuda. Lagi, korsten on sisse langenud. Äkki hakkasid kivid liikuma ja pinnas vajus mürinal sisse. *Ruhviseina rõhus meri küll sisse, aga ahtrisalong pidas vastu. H. Sergo.
4. esineb ühendites, mis osutavad mingisse olukorda, seisundisse, olekusse siirdumisele. a. (seoses millegi alustamisega, tegevusse rakendamisega, kasutusele võtmisega v. millegi käivitumisega). Õpetaja juhatas tunni sisse. Uus kirik õnnistati, pühitseti sisse. Kirikut sisse lööma 'jumalateenistuse algamise märgiks kirikukella lööma'. Lülitas raadio, televiisori sisse. Autojuht lükkas sisse kolmanda käigu. Viidi sisse mitmeid uuendusi. Riigis seati sisse eriolukord. Võtsime kohad, järjekorra varakult sisse. Võtke sisse lähteasend! Pidu sai õige hoo sisse. Õhtuks tuli väsinud meestele elu, eluvaim jälle sisse. Kassile tuli särts sisse, kui hiirt nägi. Taimed on jõudsa kasvuhoo sisse saanud. *Valmis sõrru ja alles lagakil laasmaa piiril oli Kurgla rahvas töörinde sisse võtnud. J. Kross. *Ta püüdis hobust tagasi hoida, kuid see oli paraja tuuri sisse saanud ja ei teinud märkamagi. H. Laipaik. b. (täbara olukorra, vahelejäämise puhul). Õpilane keerutas, rääkis ennast sisse. Jäi vahele ja vedas ka kaaslased sisse. Nii haledasti pole ma enne sisse kukkunud! Vaata ette, see tegelane mässib sindki sisse. Sisse lendasid, suli! c. (seoses millegi ettevalmistamisega järgnevaks kasutamiseks v. tegevuseks). Uus auto pole veel sisse sõidetud. Suusad tuleb korralikult sisse sõita. Trampliin, tee on sisse sõitmata. Latikate püügil on oluline püügikoht sisse sööta. Uued kingad tuleb sisse kanda. Orkester mängis uue loo sisse.
5. ‹muude tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustavate ühendverbide osana› näit. sisse andma, sisse keetma, sisse kirjutama, sisse magama, sisse maksma, sisse murdma, sisse nõudma, sisse ostma, sisse tegema, sisse tooma, sisse vedama, sisse vehkima, sisse võtma

elu sisse ajama ~ lööma ~ puhuma vt elu

hinge sisse puhuma ~ ajama, hinge sisse saama vt hing [1]

hääli sisse lööma ~ panema ~ tõmbama, hääli sisse saama ~ võtma vt hääl

raha sisse tegema vt raha

sõitu sisse lööma ~ tegema vt sõit

(ühest) kõrvast sisse ja teisest välja laskma, (ühest) kõrvast sisse ja teisest välja minema vt kõrv